11. 08. 2015

Kui krõbe on tegelikult sotsiaalmeedia hind? Sündsa ja ebasündsa õhkõrn piir

Kumb on skandaalsem, kas see, kui naistöötaja paneb Facebooki endast bikiinifoto, või see, kui tööandja ta selle peale vallandab? Arutleb Katri Delimoge.

Sattusin oma Londoni õpingute ajal ühe järjekordse töötoa raames Briti kolleegidega arutlema üsnagi intrigeerival teemal. Nimelt teatas Londonis pesitseva eksklusiivsete disai- nerlasterõivaste ettevõtte personalijuht, et sotsiaalmeedia kasutamist kontrollitakse nende töötajate seas regulaarselt ning sündsusetu käitumine viib eranditult töösuhte lõpetamiseni. „Iga meie töötaja on ju ikkagi ettevõtte nägu!“ lisas ta tuliselt. Ülejäänud brittidest koosnev grupp noogutas solidaarselt kaasa.

Elades ise riigis, kus sotsiaalmeedia laialdane kasutamine on brittidega võrreldes professionaalses plaanis ütlemata liberaalne, jooksid mul tahes tahtmata selle arutelu käigus peast läbi mitmete tuttavate, sealhulgas tippjuhtide üsnagi kompromiteerivad fotod, mis ei ole eestlastest töötajate hulgas furoori tekitanud, vähemalt avalikult mitte.

Seetõttu otsustasin otsida vastused järgmistele küsimustele: kus on meie sündsuse ja sündsusetuse piir ning kas meil Eestis üldse rakendatakse kusagil mingit sotsiaalmeedia kasutust puudutavat eetikakoodeksit?

Kunsttissid ja “kergelt joogised”

Lihtsalt temaatika paremaks mõistmiseks, mis on in ja mis out, kasutasin Londonis paari elulist näidet, mille tunnistajaks tahtmatult sattusin. Näiteks otsustas üks töötaja oma uhiuusi ja ahjuvärskeid rindu nappides bikiinides sotsiaalmeedias üldsusele fotode abil tutvustada (mäletan värvikalt tollaste kolleegide piinlikkust ning vaikseid sosinaid: „No nii ikka ju ei sobi!“) ja üks suurettevõtte tippjuht pidas vajalikuks Facebooki vahendusel oma raju klubiööd reklaamida, sõber embuses ja kokteilivinene pilk silmis, allkirjaks „Klubis ja kergelt joogised!“.

Mu briti kolleegide nägudelt vaatas vastu selge õud ja mina sain oma vastuse kätte: karjääri ja maine mõttes surmavalt sündsusetu, vähemasti Inglismaal. Mulle selgitati kohe, et see ei tähenda sugugi seda, et midagi sellist Inglismaal ei tehtaks, aga selle avalik propageerimine on definite no-no! Veel lisati, et täiesti aktsepteeritav on postitada ilusaid loodus- ja toidufotosid. Selge, pannkoogid rabas ei päädi „sündsusetu töötaja“ igavese templiga.

Mõtlesin hetkeks pingsalt oma sotsiaalmeedia kajastustele ning ohkasin kergendatult, kui mõistsin, et Inglismaal mu töökoht ohus ei oleks.

Töötajate (vaikiv?) eetikakoodeks

Teemast haaratuna süüvisin internetti ja trükkisin otsingumootorisse ingliskeelseid eetikakoodeksite termineid, ning – tõepoolest! – minu otsingud kandsid vilja. Esimesena jäi silma ühe suure ehitustoodete turustaja Wolseley PLC tütarettevõte Wolseley UK Ltd, mille kodulehel kajastatud eetikakoodeks kätkeb endas eraldi sotsiaalmeedia kasutusele pühendatud lõigukest ja kus lisaks kõigele muule tavapärasele (näiteks nõutakse töötajailt ettevõtte suhtes väärikat käitumist ning konfidentsiaalse info mittejagamist sotsiaalvõrgustike kaudu) manitseb ettevõte töötajaid oma privaatsusesse tähelepanelikult suhtuma.

UK suurettevõtetes, kus korporatiivne haldamissüsteem on kõrges hinnas, ei ole see minu jaoks sugugi imekspandav. Liigun oma otsingutes edasi UK avaliku sektori asutustega ning ei pea pettuma sealgi – 2012 . aastal on loodud riigiteenistujatele lausa spetsiaalne sotsiaalmeedia kasutamise juhis, kus on täiesti ühemõtteliselt välja toodud: igasugune postituse sisu, mida võidakse pidada sobimatuks, võib lõppeda distsiplinaarkaristusega postitaja jaoks.

Väikeettevõtetes, kinnitavad mu väliskolleegid, tutvustatakse taolisi reegleid uutele töötajatele sisseelamisprogrammi käigus ning eetikakoodeksile (mis tingimata sisaldab ka sotsiaalmeedia kasutust puudutavaid reegleid) võetakse töötajalt selle järgimist kinnitav allkiri.

Tõsi, mitte üheski leitud eetikakoodeksis ei öelda otsesõnaliselt välja, et hoia avalikes postitustes riided seljas, käitumine olgu kaine ja sõnavõtud viisakad, kuid sellele vaatamata ei saa ju meie moraalikünnistes olla nii tohutuid nihkeid. Või siis tegelikult ikka saab? Praktika näitab, et nurgatagused vihjed ning hilisem näpu viibutamine ja ahastamine ei toimi. Seega tuleb brittide ees müts maha võtta, sest nad tõepoolest üritavad korda luua (neile omasel üliviisakal ja konservatiivsel moel).

Üks mu juhtival kohal eestlasest kolleeg ütles selle peale: „Ju siis mõnes kultuuriruumis on vaja rohkem seda puust ette ja punaseks tegemist.“

Aga äkki meie siin Eestis loodame liiga palju inimeste intelligentsile ning eeldame ühtset moraalitunnetust? On meil õigus üldse seda eeldada, kui me pole selles osas oma ootusi väljendanud. Mis annab meile tööandjana lõpuks siis õiguse olla vaikselt šokeeritud, kui me kunagi sellest ei räägi?

Põhirõhk lasub viimase puhul just sõnal vaikselt, sest tuleb tõdeda, et ma pole isiklikult mitte kunagi kuulnud ühestki taolisest noomimisest või töösuhte lõpetamisest sel põhjusel. Kui meie sotsiaalkultuurilises pildis on see aktsepteeritav, siis nii see lihtsalt on ja ega eesmärk polegi moraalijüngrina epistlit pidada, vaid pigem mõista, kas me erineme selle poolest mõnest teisest kultuuriruumist (nt brittidest) nii kardinaalselt.

Tartu ülikooli sotsiaal- ja haridusteaduskonna magistrandi Grete Kempeli tänavusest lõputööst selgub, et kohalikes ettevõtetes on sotsiaalmeedia juhised töösuhetes pigem erandiks. Eesti tööandjate hinnangul on töötaja nii töö- kui eraelus sotsiaalmeediat kasutades asutuse esindajaks, kuid ametlikult on vähesed organisatsioonid seda aspekti reguleerinud ning oma ootusi töötajatele väljendanud.

Samas selgitasid uurimuses osalenud tööandjad, et nende jaoks on sotsiaalmeedias ebasünnis käitumine see, kui töötaja postitab: nn läbupilte, seksuaalse alatooniga fotosid, asutusesisest tööinfot, tugevalt poliitilisi sõnavõtte, roppusi.

EUREKA! – meil on ju ebasündsuse kohapealt brittidega vägagi sarnased põhimõtted, aga me lihtsalt kommunikeerime (loe: ei kommunikeeri üldse) seda teistmoodi ning sellest tulenevalt on ka tagajärjed teistsugused (loe: üldjuhul puuduvad)!

Kas “usalda, aga kontrolli” on isikuvabaduse piiramine?

Kui mu briti kolleegid leiavad, et töötajate sotsiaalvõrgustike regulaarne kontrollimine on tavapraktika, siis sel teemal paari kohaliku tööandjaga diskuteerides leiti, et see on juba liigne isikuvabaduse ohjadesse panek.

Kus siis on see kuldne kesktee, mis ei piiraks oma ekstreemsuselt kotkapilgul indiviidi ja ei tekitaks teise äärmusena organisatsioonile, töötajale ning inimesele endale häbi? Kahjuks puudub sellele ühene vastus ja siinjuures tulebki lähtuda omaenese kainest mõistusest ning professiooniga seonduvatest kohustustest. Igaüks peaks ise teadma, millist brän- dingut temalt eeldatakse ja kuidas ta ise soovib end turustada.

Sellele järeldusele jõudes viskan veelkord igaks juhuks kiire pilgu oma sotsiaalmeedia lehtedele ning tunnen, et olen loonud oma brändi juhi, töötaja ja indiviidina selliselt, mis ei pane mu eestlastest kolleege vaikides punastama ega brittidest tuttavaid vapustusest ahhetama. Ja see ei tähenda üldsegi seda, et mu elu igav oleks – kaugel sellest!

Autor: Katri Delimoge
Artikkel on avaldatud ajakirjas “Director” (detsember 2014)..

HCD Services

Kunsttissid ja “kergelt joogised”

Töötajate (vaikiv?) eetikakoodeks

Kas “usalda, aga kontrolli” on isikuvabaduse piiramine?